Tavaliselt on ostjate esimene lause on kui nad marju vaatavad: oi, kui suured vaarikad – kas need on tõesti Eestis kasvanud? Ja tõesti, nii ongi – Glen Ample´i mari on tõesti nii kaunis ja maitsev, et lausa paitab silma. Marjakasvataja meele teeb muidugi rõõmsaks ka see, et mari seisab hästi varre otsas ja küpsed marjad ei pudene.
Sort on aretatud Śotimaal 1978. aastal. Eesti sortide soovitusnimestikus on Glen Ample alates 2005. aastast.
Glen Ample on keskvalmiv ja saak hakkab valmima juuli lõpus. Viljad on punased, suured kuni väga suured, koonusjad, hästiliitunud osaviljadega, hea korjatavuse, maitse ja käitlemiskindlusega ning kannatavad hästi transportimist. Mõnikord on viljad üllatavalt suured – isegi kuni 5…6 grammi.
Varred on tugevad, püstise kasvuga ja peaaegu ogadeta. Varte talvekindlus hea, aga siiski 2011/2012 pikk talv kahjustas tuntavalt võrseid ning 2012.a. suvel vaarikad praktiliselt saaki ei andnudki. Kõrgekasvulised varred on peaaegu ogadeta. Asendusvõrseid annab rohkesti. Reageerib väga hästi varretippude kärpimisele, kasvatades palju saagikaid külgharusid.
Väga hea saagi saamiseks tuleb Glen Ample´it korralikult kasta ja väetada.
Taimhaigustest on üsna vastupidav antraknoosile, kuid haigestub teatud määral varrepõletikku. Viimastel aastatel on hakanud nakatuma vaarika lehe- ja pungalestaga. Lestatõrje on kasvatajale tõeliseks väljakutseks, mis halvimal juhul võib lõppeda istanduse likvideerimisega.
Praegu on meie istanduses kasvamas ainult üks vaarikasort – Glen Ample. Tulevikus tahame katsetada veel vaarikasorte Polka ja Tulameen. Istikud on pärit kas Poolast või Hollandist ja meieni jõuavad nad sarnaselt maasikatega frigotaimedena.
Vaarikate kasvatamine tundub esmapilgul lihtne. Paljudes maakodudes kasvab vaarikavõsa omapäi aia taga ning annab ka sellisel moel kenakese saagi. Äriistanduses selline “vabakasvatus“ ei ole mõeldav. Nii on meilgi vaarikas istutatud kilepeenrasse, kilealune kastmistoru viib taimedeni vee ja vahel ka väetise ning kõrgeid vaarikavarsi toestatakse traadile kinnitades.
Maikuus istutatud frigotaimed annavad esimesed marjad juba sama aasta suve lõpus. Üsna tavaline on, et veel septembriski saab marju noppida.
Vanu varsi võib istandusest välja lõigata nii sügisel kui kevadel, uued varred tuleb taas toestada ja kogu suve jooksul peab reavahedest muru niitma. Igast põõsast jäetakse alles saaki kandma 4-5 oksa. Suurte marjade saamiseks tuleb võrseid vähe alles jätta ja taimi korralikult kasta.
Karmid talved võivad istandust isegi nii palju kahjustada, et mõnel aastal saab ainult minimaalse saagi. Viimastel aastatel on Glen Ample hakanud nakatuma lestaga. Lest nõrgestab istanduse talvekindlust ning alandab ka saagikust.
Vaarikate korjamine käib käsitsi reavahedest. Vanamoodsal moel peab iga korjaja ise oma kaste nihutama ja täis kastid istandusest välja kandma.
Väga hea kvaliteediga, värvuse ja välimuse poolest sordiomased. Küpsusastme, värvuse ja suuruse poolest ühtlased ning värsked. Marjad on tarbimisküpsed ja neil ei ole olulisi transpordikahjustusi.
Viljadel võivad olla mitteolulised arenemis-, kuju- või värvivead. Nad võivad olla suuruselt ebaühtlased.