Nii uskumatu kui see ka pole, aga kui Polka marjad saavad küpsemise ajal palju päikest, siis ongi maitse metsmaasikaid meenutav nagu ametlik sordikirjeldus seda ka lubab.
Polka marjad on keskmise või keskhilise valmimisega. Marjad on suuruselt keskmised, tugeva punase värvusega ning väga hea lõhnaga. Saagikus on kõrge. Külmakindlus on hea, mistõttu sobib Polka kasvatamiseks külma kliimaga paikades. Polka on väga hea moosi- ja mahlamari. Marjad on särava värvusega, välispind tumepunane, viljaliha punane. Marjadel on eriliselt magus ja meeldiv lõhn. Maitse on väga hea, marja kuju on koonusjas ning viljaliha tugev. Korjeperioodi lõpul jääb marjade suurus väiksemaks. Kvaliteetse saagi saamise eelduseks on korralik kastmine ja Polka puhul see eriti oluline. Marju on lihtne korjata ka ilma tupplehtedeta, kui korjamisega mõni päev viivitada. Taimed on jõulise kasvuga. Õitel on palju tolmukaid, mis toodavad piisavalt õietolmu, et tagada korrapärase kujuga marjade arenemine. Saagiperioodi pikkus on võrreldav standardsordiga Elsanta.
Polka on saagikas sort, kui teda kasvuajal korralikult kastetakse ja tasakaalustatult väetatakse.
Taimehaigustest on Polka vastuvõtlik hahkhallitusele (Botrytis cinerea) ja maasikajuurte punamädanikule (Phytophthore fragariae). Teatud määral on Polka vastuvõtlik ka risoomimädanikule (Phythophthora cactorum). Polka on suhteliselt vastupidav jahukastele (Sphaerotheca macularis) ja kuivlaiksusele (Alternaria alternata).
Külmakindla sordina on Polka laialt levinud Skandinaavias.
Nii varase sordi kohta on Rumba marjad väga hea maitsega. Marjade värvus on tõepoolest nii säravpunane, et värvi poolest Rumbale põllul naljalt konkurenti ei leia.
Rumba on üks kõige esimesena valmivaid maasikasorte. Saagialgus on keskmiselt 7 päeva varasem kui Sonatal ja sel põhjusel sobib Rumba eriti hästi tunnelis kasvatamiseks. Teiste varaste sortide hulgast paistab Rumba silma kaunite, säravalt värvunud marjade poolest. Rumba üheks tugevaks küljeks on hea säilivus kaubandustingimustes nn pikk “riiuliiga“. Rumbal praktiliselt ei esine muundunud kujuga vigaseid marju. Rumba on vastupidav ka külmemas kliimas ning sobib hästi välja vahetama seni varase sordina tuntud Honeoye´t.
Kuna Rumba on varane õitseja, võivad teda õitsemise ajal mõnikord tabada öökülmad. Õied on keskmise suuruse ja hästi arenenud tolmukatega. Tolmukaid on piisavalt, et kindlustada kaunikujuliste marjade moodustumine. Õitsemine ja korjeperiood on sarnased Honeoye´le. Erinevusena on Rumba saagiperiood Honeoyest pikem, mistõttu on Rumba kogusaak kõrgem. Rumba marjad on ühtlased, säravalt punased kuni tumepunased, mahlased ja üldiselt hea maitsega. Seemned on enamasti vilja pinnast pisut sügavamal, mõned võivad siiski olla viljapinnast kõrgemal. Marjad on tugevad, hea käitlemiskindlusega ning taluvad hästi lühiajalist säilitamist. Viljad on keskmiselt pisut suuremad kui Honeoyel. Ka teisel korjel on marjad suured. Heades kasvutingimustes võivad esimese korje marjad olla erakordselt suured. Nagu ka teisi tumeda viljalihaga sorte, tuleb Rumbat koristada õigeaegselt. Üheks Rumba heaks küljeks on, et marjad on suured ka hilisemates korjetes.
Katteloori kasutades võib saagiperioodi 4-7 päeva võrra varasemaks nihutada.
Õiekobarad ulatuvad lehtedest kõrgemale, kuid ei ole liiga pikad. See kaitseb neid teatud määral hiliskülmade ja tugeva vihma eest. Rumba sobib eriti hästi avamaal kasvatamiseks.
Taimed on suhteliselt haiguskindlad. Samuti on marjad hahkhallituse (Botrytis) ja jahukaste (Sphaerotheca macularis) suhtes vastupidavad. Ka marjade vihmakahjustused ei ole tavaliselt eriti märkmisväärsed.
Tavaliselt istutatakse Rumbat frigotaimedena. Taimed ei ole väga suured ja sobivaks reavaheks on 35 cm. Juba teisel aastal katab taimik hästi pinda.
Hea talvekindluse tõttu kasvatatakse Rumbat ka Skandinaavias. Külmema kliimaga kohtades võib Rumba vajada katmist talvelooriga. Mõnedel andmetel tuleb Rumba väetamisel olla ettevaatlik booriga. Taimed omastavad boori väga kiiresti ja boori liig võib tekkida väga kergesti. Muus osas on Rumba kasvatamine lihtne.
See sort on igas mõttes “tubli töömees“ ja ei vea kunagi alt – nii maitse, saagi kui talvitumise poolest.
Sonata on keskvalmiv, väga maitsvate ja kvaliteetsete marjadega sort. Sobib kasvatamiseks ka jahedama kliimaga aladel. Lisaks avamaale võib Sonatatat kasvatada ka katmikaladel. Marjad on kergesti korjatavad. Marjad on mahlased, magusa maitsega ja aromaatsed. Marjad on kujult koonilised, välispind värvub säravpunaseks, viljaliha on helepunane. Marjade särav värvus ei tuhmu ka säilitamisel. Marjad on keskmisest suuremad. Reeglina jaotub saagi valmimine korjeperioodil ühtlasemalt kui standardsordil Elsanta. Õisikuvarred on lühemad ja jäävad lehtede varju. Üldsaagikus on võrdne standardsort Elsantaga. Kõrgekvaliteedilisi marju on saagi hulgas rohkem kui Elsantal. Sonata marju on kerge korjata, sest marjad murduvad hästi õievartelt lahti. Sonata koristuskulud on selgelt madalamad kui Elsantal. Seda eelkõige seetõttu, et kõrge kvaliteediga marjade kogus üldsaagist on kõrge. Ei liiga varasel ega ka hilisel istutamisel ei ole olulist mõju saagikusele.
Sonata on vastuvõtlik järgmistele haigustele: närbumistõvele (Verticillium), risoomimädanikule (Phythophthora cactorum) ja juuremädanikule (Rhizoctonia). Võrreldes standardsoridga Elsanta on Sonata vähem vastuvõtlik jahukastele (Sphaerotheca mac.). Vajalik on ennetav taimekaitse hahkhallituse (Botrytis) ja juuremädaniku (Rhizoctonia) suhtes.
Taimed istutatakse põllule augustis, frigotaimed mais. Õied asuvad lehtede varjus, mis kaitseb neid hiliskülmade eest ja hiljem saagi valmimise ajal päikese kahjustuse eest.
Sonata vajab kasvuperioodil rohkesti magneesiumi, piisav magneesiumi kogus mullas on vajalik nii saagi kui tütartaimede moodustamiseks. Tasakaalustatud väetamine mikroelementidega nagu magneesium ja raud on Sonata puhul eriti oluline.
Salsa on marjasõprade lemmik, sest tupplehed hoiavad marjast eemale ja süües ei saa sõrmed maasikaplekiliseks. Maasikate maailmas on Salsa marjad tõelised hiiglased, vahel heidavad sööjad nalja, et mari tuleks enne söömist viilutada.
Puhmad on kõrged ja kiire kasvuga. Kasvatab palju tütartaimi. Õitseb teistest maasikasortidest pisut hiljem ja tänu sellele on õied paremini kaitstud hiliste öökülmade eest.
Salsa viljad on enamuses kvaliteetsed, eriti suured on marjad esimeses korjes. Marjade valmimiselt on Salsa hilisem standardsort Elsantast. Salsa on väga saagikas ning sobib eriti hästi turustamiseks maasikaja lõpus. Marja välispind on õrn ja seetõttu ei sobi marjad eriti turustamiseks kaubanduskettides vaid pigem käest-kätte müügiks.
Teise ja kolmanda korje viljade kuju on ümarkoonilisest lapikuni. Viljadel on püstised tupplehed ja osaliselt hele krae. Viljad on punased, seest valged. Maasikad on mahlased. Marjade maitseomadused on hinnanguliselt keskmisest kuni heani. Viljade seemned on pealispinnast veidi sügavamal ja see muudab viljad vähem käitlemiskindlaks. Salsa vilju on kerge korjata. Taimed on vastupidavad närbumistõvele (Verticillium). Salsa ei ole vastuvõtlik jahukastele (Sphaerotheca mac.) ja risoomimädanikule (Phythophthora cactorum). Salsa on vastuvõtlik hahkhallitusele (Botrytis). Võrreldes Elsantaga on Salsa talvekindlam. Salsa annab head saaki nii paljasjuursetest kui ka frigotaimedest.
Viljaliha tugevuse parandamiseks ja kaunima värvuse saamiseks võib täiendavalt väetada lämmastikuga. Hilise õitsemise tõttu on oluline teha õielõikaja tõrjet.
Kõik meie istandused on rajatud Hollandist pärit frigotaimedest. Igal sügisel arvutame välja kui palju taimi uue istandikuosa tarvis vaja läheb ning saadame tellimuse Hollandisse. Lisaks taimede arvule tuleb läbi mõelda ka, milliseid sorte me uuel hooajal kasvatama hakkame. Sordivaliku tegemisel on rusikareegliks, et keskvalmivaid sorte tuleb istutada 70% ja ülejäänu jaguneb enam-vähem võrdselt hiliste ja varaste sortide vahel. Nii õnnestub saagiperioodi pikemale ajale hajutada. Sordivalikul on otsustavaks, milline sort meile sarnase kliimaga aladel on levinud ning istutame pigem juba ennast hästi näidanud sorte. Uusi sorte võtame tootmisistandusse ülimalt ettevaatlikult, sest risk haiguste või karmi talve tõttu kogu istandust ebasobiva sordivaliku tõttu kaotada on suur.
Istutamine käib kilepeenardesse. Traditsioonilise musta kile kõrval oleme katsetanud ka valget peenrakilet. Asjatundjad ütlevad, et valge kile aitab saagiperioodi edasi lükata, sest kasvupinnas ei kuumene nii kergesti üle kui mustal kilel kasvatades. Ja tõepoolest, meie kogemused kinnitavad ka, et valgel kilel kasvavate taimede saak lükkub 2-3 päeva võrra edasi.
Istutamise töö käib traktori järel veetaval alusel kõhutades – nii lihtsalt läheb töö kiiremini ja istutajate seljad ei jää ka haigeks.
Frigotaim tuleb külmikust ja tema “elluäratamine“ on samuti omaette kunst. Taimi tõstetakse järk-järgult soojemasse ruumi, et nad jõuaks muutustega harjuda. Esimese aasta väetis pannakse peenradesse juba koos kile mahapanemisega. Järgmistel aastatel antakse väetis kevadel istutusaukudesse ja vastavalt vajadusele kastmisveega. Kile all, iga peenra keskel jookseb kastmistoru, kust kasvuks vajaminev vesi tilga kaupa taimeni jõuab. Ainult tugevad ja hästihooldatud taimed kasvatavad ilusaid maasikaid. Seda, milline marjasaak tuleb, võib oskaja inimene juba üsna kaugelt põldu vaadates ära öelda.
Korjamine on igas maasikaistanduses kõige kiirem ja raskem aeg. Lisaks korjajatele on vaja kaalujaid, traktoriste, marjade äravedajat, kastipesijat jne. Ja üks huvitav asi veel – kõige kiiremal ajal läheb ikka mõni traktor katki, külmik streigib, survepesuri filter läheb umbe jne – aga see kõik käib asja juurde ning lõpuks saavad ka kiired ajad ükskord otsa.
Pärast saagiperioodi lõppu on istanduses rahu ja vaikus – taimed on andnud endast kõik, mis neil anda oli ja esimese pisut niiskema ilmaga niidetakse nende lehed maha. Seda selleks, et uus lehestik saaks jõulisemalt areneda ning taim looks järgmise aasta saagi jaoks võimalikult palju õievarte algeid. Istandust kastetakse kogu suve jooksul, olgu siis kuiv või vihmane suvi, sest ka sajuse ilmaga ei jõua vajalikus koguses vihmavett kilepeenrasse juurte lähedusse. Kõik suve teisel poolel tehtavad tööd teenivad juba uue aasta saaki.
Kui lehtede langemise aeg on läbi, jääb üle ainult oodata ilusa paksu lumikattega talve, sest paljaskülm on maasikataimedele väga ohtlik ning tekitab “korraliku“ talvekahjustuse.
Kevadel on vanas istanduses esimeseks tööks harjamine. Harjamiseks õige aja leidmine ei olegi nii lihtne kui arvata võiks. Selleks, et harjamisest kõige rohkem kasu oleks, peavad lehed olema kuivanud, aga maa veel külmunud. Õigel ajal tehtud harjamise märgiks on tolmupilv tratktori ümber. Märg leht ei lase ennast harjata, vaid kleepub nagu plaaster kile külge.
Marjad on eriti hea kvaliteediga. Need on sordile iseloomulikud, viljad on värsked ja sordiomase välimusega. Marjad ei tohi olla mullased. Viljad on veatud, välja arvatud tühised pindmised vead, mis ei mõjuta marjade üldilmet, kvaliteeti ega säilivust. Marjad on tarbimisküpsed ja neil ei ole olulisi transpordikahjustusi.
Marjad on hea kvaliteediga ja sordile iseloomuliku välimusega. Viljadel võivad olla järgmised vead, kui need ei mõjuta toote üldilmet, kvaliteeti ega säilivust:
Viljad ei tohi olla mullased. Marjad on tarbimisküpsed.
Praegu on meie istanduses kasvamas ainult üks vaarikasort – Glen Ample. Tulevikus tahame katsetada veel vaarikasorte Polka ja Tulameen. Istikud on pärit kas Poolast või Hollandist ja meieni jõuavad nad sarnaselt maasikatega frigotaimedena.
Vaarikate kasvatamine tundub esmapilgul lihtne. Paljudes maakodudes kasvab vaarikavõsa omapäi aia taga ning annab ka sellisel moel kenakese saagi. Äriistanduses selline “vabakasvatus“ ei ole mõeldav. Nii on meilgi vaarikas istutatud kilepeenrasse, kilealune kastmistoru viib taimedeni vee ja vahel ka väetise ning kõrgeid vaarikavarsi toestatakse traadile kinnitades.
Maikuus istutatud frigotaimed annavad esimesed marjad juba sama aasta suve lõpus. Üsna tavaline on, et veel septembriski saab marju noppida.
Vanu varsi võib istandusest välja lõigata nii sügisel kui kevadel, uued varred tuleb taas toestada ja kogu suve jooksul peab reavahedest muru niitma. Igast põõsast jäetakse alles saaki kandma 4-5 oksa. Suurte marjade saamiseks tuleb võrseid vähe alles jätta ja taimi korralikult kasta.
Karmid talved võivad istandust isegi nii palju kahjustada, et mõnel aastal saab ainult minimaalse saagi. Viimastel aastatel on Glen Ample hakanud nakatuma lestaga. Lest nõrgestab istanduse talvekindlust ning alandab ka saagikust.
Vaarikate korjamine käib käsitsi reavahedest. Vanamoodsal moel peab iga korjaja ise oma kaste nihutama ja täis kastid istandusest välja kandma.
Väga hea kvaliteediga, värvuse ja välimuse poolest sordiomased. Küpsusastme, värvuse ja suuruse poolest ühtlased ning värsked. Marjad on tarbimisküpsed ja neil ei ole olulisi transpordikahjustusi.
Viljadel võivad olla mitteolulised arenemis-, kuju- või värvivead. Nad võivad olla suuruselt ebaühtlased.