Soojade vihmade ajal hakkab maasikapeenras levima hahkhallitus. Kõige soodsamad tingimused haiguse levikuks on kõrge õhuniiskusega temperatuuril 15-20°C ja täpselt sellised ilmad meil praegu ongi, eriti öösiti. 

Kui õitsemine satub vihmasele ajale, kipuvad õite kroonlehed marjahakatistele kleepuma ja niiskust koguma. Nii tekivadki tupplehtede kõrvale maasika õielehe kujulised hahkhallituse laigud. Sellised marjad tuleks hoolikalt eemaldada ja komposti visata, sest muidu saavad neist marjadest nakkus­kolded, mis üha uutele marjadele hallitust levitavad.

Suured, poolküpsed ja küpsed marjad muutuvad hahkhallitusega nakatudes pehmeks ning kattuvad halli kirmega. Väikesed, rohelised marjad kuivavad ja nende nakatumist ei tarvitse pealiskaudsel vaatamisel isegi mitte märgata. Esimeses järjekorras nakatuvad mullaga kokkupuutuvad marjad. Lisaks marjadele levib hahkhallitus pruunika kirmega laike tekitades ka teistele taimeosadele.

Hahkhallitust saab marjadest eemal hoida lihtsate nippidega. Taimed tuleb üksteisest piisavalt kaugele istutada. Näiteks ’Polka’ puhmas on tihe ja kõrge ning sellel sordil peaks taimede vaheline kaugus olema keskmisest suurem. ’Polka’ peenras võiks olla taimede vahe vähemalt 50 cm igas suunas, sest aastatega puhmik aina laieneb.

Lämmastikväetisega tuleks tasakaalustatult väetada ja mingil juhul ei tohiks komposti ega ka  lämmastikväetisega üle pingutada.

Nakatunud marjade koht ei ole maasikapeenras – seal on neil eriti mõnus hallitust teistele marjadele levitada. Marjakorjajal peaks alati käepärast olema kaks korjamisnõu: üks ilusate ja teine mädade marjade jaoks.

Talve “veedavad“ haigustekitajad taimejäänustel ja mullas, kus nad võivad elujõulisena püsida mitu aastat. Kasvuperioodil levib hahkhallitus veepiiskade, putukate ja tuule abil. Maasikataimed on haigustele vastuvõtlikud õitsemise ja viljade küpsemise ajal.

Haigusele soodsal aastal võib hahk­hallituse tekitatud saagikadu olla isegi kuni 50 protsenti. Siit moraal: mädasid maasikaid tasub korjata.