Möödunud talv oli Lõuna-Eestis napi lumega.
Enamikus kohtades mõõdeti lumikatte paksust mõne sentimeetriga ja „lumerohkemates“ paikades ulatus see koguni kümnekonna sentimeetrini. Tartu kant ei olnud erandiks ja meie maasikaistanduses võis lume paksuseks mõõta vaid paar sentimeetrit. Niipea kui veebruaris-märtsis esimesed soojemad päikesekiired mõne musta kile laigukese leidsid, sulas seegi vähene lumi taimedeümbert kiiresti ja maasikataimed jäidki külma kätte.
Märtsis oli istandiku seisukord üsna nukker. Vanemad taimed, mille risoom on kõrgemaks kasvanud, ulatusid lume alt välja ning külm oli kõrgemad risoomid ära võtnud. Eriti oli külm kahjustanud `Rumbat`, mille risoomid on sordiomaselt kõrgema kasvuga. Külmakahjustust on lihtne ära tunda: risoomi murdekoht on pruun ja habras. Kahjustamata risoomide sisemus on hele ja tugev. Sortidest talvitus kõige paremini `Polka`, sest madalakasvuline risoom jäi napi lumikatte alla peitu.
Sildid:külmakahjustus, lumi, lumikate, talv, talvitumine
« Maasikad ja suusatajad