Tegemist on seenhaigusega. Nakatuvad maasika viljad, õied, viljavarred ja lehed, kõige rohkem kahjustuvad viljad, millele tekivad pruunikad pehmed koheva halli kirmega laigud. Alguses on nakatunud viljad seest veinpunased. Vähehaaval muutub marja pind hallikaks ja karvaseks ning mari hävib täielikult. Rohelised marjad kuivavad. Kahjustuvad eelkõige mullaga kokkupuutuvad viljad. Teistel taimeosadel tekivad pruunid nõrga kirmega laigud.
Haigustekitaja talvitub sklerootsiumitena taimejäänustel ja mullas, kus võib püsida mitu aastat. Levib koniididega veepiiskade, putukate ja tuule abil. Taimed on haigusele vastuvõtlikud õitsemise ja viljade küpsemise ajal. Hahkhallituse levikut soodustab 15-20°C temperatuur ja kõrge õhuniiskus taimede õitsemise ajal. Haigus levib kõige rohkem tuultest kaitstud, tiheda taimikuga istandustes. Langeb oluliselt saagikus, kuni 50%-line saagi langus ei ole haruldane.
Vältimine ja tõrje: Haiguse vähendamiseks väetage taimi õigesti (mitte anda liiga palju lämmastikku), istutada üksteisest piisavalt kaugele. Viljade arenemise ajal võib kontrollida õielehtedel ja tupplehtedel pruune laike, kui viljad küpsevad kontrollida mädaniku märke ja haiged viljad kokku koguda ja põllult eemaldada. Suve lõpu poole taimi õhtuti mitte kasta. Istandus rajada tuultele avatud kohas.
Maasika-lehemardikas
Mardikas on 3-4 mm pikkune, kollakaspruuni värvi. Kattetiibade aluse välisnurgal mustad köbrud, eesselja keskel must laik. Mardikad munevad lehe alumisele küljele, leherootsudele või õisikutele 2-3 kaupa. Vastsed kooruvad 12-20 päeva pärast. Munadest koorunud kollased, pruuni peaga tõugud on täiskasvanult kuni 6 mm pikkused. Tõukudel on 3 paari jalgu ja must pea.
Nukkumise ajaks laskuvad tõugud mullapinnale. Noormardikad ilmuvad saagikoristuse lõpul ja siirduvad varakult talvituma. Talvitub maasikalehtede, taimejäänuste ja mullatükkide all.
Kahjustavad valmikud kui vastsed. Pärast talvitumist on mardikad aplad, roodavad maasikalehti, närivad pungadesse ja õie kroonlehtedesse väikesi mulke. Vastsed toituvad lehtede alumisel küljel. Ülemise epidermi jätavad terveks.
Vältimine ja tõrje: Taimejäänuste ja prahi korjamine ning hävitamine taimede alt. Reavahede harimine sügisel ja kevadel.
Maasika-laikpõletik
Haigus on Eestis laialt levinud. Seen talvitub vanadel nakkusega maasikalehtedel, kevadel nakatab noori lehti. Noortel lehtedel tekivad ümmargused pruunid 1–2-mm läbimõõduga laigud, mis võivad liituda. Vanematel lehtedel on ümmargused või nurgelised laigud, mis on keskelt heledamad ja mida ümbritseb purpurne ääris. Laigu keskosal arenevad seene lülieosed. Neid tekib mõnda aega pidevalt. Kui eoste tekkimine ja seega seene levimine lõpeb, võib kahjustatud kude välja langeda ja lehtedesse tekivad augud. Tugevasti tabandunud lehed kuivavad. Kahjustuvad ka õie- ja viljaraod ning võsundid, muutudes peeneks ja pruuniks. Tugevasti kahjustatud õieraod lamanduvad või murduvad. Laiktõvik on kitsalt spetsialiseerunud seen, mis areneb ainult maasikal ja säilib varisenud lehtedel. Kevadel arenevad mullustel taimeosadel seeneeosed, mis kevadel idanedes moodustuvad lülieoseid, mis tekitavad esmanakkuse nakatades äsja puhkenud pungi. Levikut soodustab taimede tihe istutus, sagedased vihmad ja kaste, raske, maasikale sobimatu muld, jahe temperatuur ja nakatunud lehtede koristamata jätmine. On tõenäoliselt mitmeid tüvesid või rasse, millest ükski pole võimeline nakatama kõiki sorte.
Vältimine ja tõrje: Mõned sordid on vastupidavamad. Haigestunud taimeosad hävitage.
Maasika-seemnenäkk (seemnejooksik) Harpalus rufipes
Enamus jooksiklastest on röövtoidulised ja toituvad teistest putukatest ja väiksematest selgrootutest, kuid seemnejooksik (maasika-seemnenäkk) kahjustab ka maasikaid. Maasika seemnenäkk on umbes 20 mm pikkune tume mardikas punaste jalgadega. Vastsed on valkjad tõugud. Elavad mullas, toituvad ümarussidest ja mitmesugustest putukatest. Nii valmikud kui vastsed talvituvad kaevudes mulda ning kuhjates enda ümber taimse prahi, eelistavad aias mitmeaastase taimikuga piirkondi. Kevadel muutuvad jooksiklased aktiivseks ning emased hakkavad munema alates maist. Munad munetakse mulla sisse.
Maasika-seemnenäkkide arvukus võib tõusta mõnikord nii kõrgeks, et nad kahjustavad maasikaid. Putukad eelistavad mitmeaastase taimikuga piirkondi, ka näiteks niidetava reavahega istandusi. Mardikad, söövad valminud maasikatelt seemniseid, rebides need koos tükikese viljalihaga. Nad teevad marjadesse sügavaid auke ja rikuvad saagi. Kahjur on öise eluviisiga. Päeval varjub põõsastes, kulus, mullatükikeste, kivide jm all. Sarnaseid kahjustusi võivad põhjustada ka linnud ja limused (teod ja nälkjad), kuid seemnenäki poolt tekitatud kahjustuse võib ära tunda selle järgi, et ära on söödud seemnise sisu: marja üles tõstes võib leida marja alt korralikult laotud seemnekestade hunniku.
Vältimine ja tõrje: Paiguti esineb seemnenäkki Eestis arvukalt ja tema tegevust tuleb piirata. Kuna jooksiklased on aias üldiselt kasulikud putukad, siis tuleb tõrjet teha vaid juhul, kui neid esineb hulgaliselt ja nad tekitavad maasikatele tunduvat kahju. Tõrjeks asetada ridade vahele lauajuppe või kive, mille alla mardikad päeval varjuvad, ja mille alt võib neid kokku korjata. Kasutada võib ka pinnasepüüniseid. Seemnenäki kahjustust aitab vältida istandiku hoidmine umbrohupuhtana, et muuta maasikapeenar elupaigana seemnenäkile ebamugavamaks.
Vaarikamardikas
Kevadel talvitumast väljunud vaarikamardikad lendavad viir,-õuna ja teiste puude õitele, toitudes seal kroonlehtedest, tolmukatest ja õietolmust ning suunduvad seejärel vaarikate, vaarikmamplite ja murakate õitele, sest need õitsevad hiljem.
Vaarikamardikas on 4-5 mm pikkune pruunikashalli karvastikuga putukas. Valmikud toituvad algul vaarikalehtedest, süües sinna väikesi auke ning õite avanedes hävitavad nii tolmukaid kui ka emakaid. Munevad vaarikate õitsemise ajal ükshaaval vaarika ülemiste noorte lehtede alumisele küljele, õitesse tolmukate vahele või võrsetimmudele, smuti noorele viljale. Üks mardikas muneb tavaliselt 30-40 muna, võib muneda kuni 120 muna, tavaliselt üks muna õie kohta. Vastsed kooruvad 8-10 päeva pärast. Vastsed on kuni 8 mm pikkused, kollakaspruunid, pruuni pea ja pruuni selja märgistusega. Munast koorunud tõugud (tuntud vaarikaussidena) toituvad esimestel päevadel sigimiku või noore vilja pinnal, seejärel tungivad vilja sisse ning söövad viljaliha südamiku ümbrusest. Täiskasvanud vastsed nukkuvad mullas ja noormardikad võivad väljuda sügisel kuid võivad jääda nukkuma ka kuni järgmise aasta kevadeni.
Kahjustavad nii vastsed kui valmikud. Majanduslikult suuremat kahju tekitavad vastsed. Kahjustatud viljad on ebakorrapärase kujuga, närbuvad ja lähevad mädanema võivad ka kuivada ja variseda. Kahjustus on eriti suur niisketel aastatel. Valmik ehk täiskasvanud vaarikamardikas võib põhjustada kahju kevadeti, kus sööb õiepungi ja õisi hävitades tolmakaid ja emakaid. Kahjustuse tagajärjel võib hävida kuni 50% saagist.
Vältimine ja tõrje: Reavahed sügisel harida, millega hävitatakse osa talvituvaid mardikaid ja tõuke. Vaarikamardika arvukuse piiramiseks võib kasutada valgeid liimpüüniseid. Vaarikaid pritsida õiepungade moodustumisel ja vahetult enne õitsemise algust insektitsiididega. Kahjustuskindlamate sortide kasvatamine, varajased sordid kahjustuvad rohkem.
Varrepõletik
Vartele tekivad haavandid. Varem nakatunud viljuvad varred toodavad eoseid kogu kasvuperioodi jooksul, levitades neid vihmapritsmetega ja nakatades uusi terveid varsi. Juba suve lõpul tekivad esimese aasta võrsete alumise osa pungade ümbruses sinakashallid või violetsed laigud. Laigud, pidevalt suurenedes, ümbritsevad sügiseks kogu varre. Kevadel haigete varte koor lõheneb ja langeb maha, haiged varred kuivavad kiiresti ja surevad järgmisel hooajal. Ületalve elavad haiged varred kuivavad kiiresti ja surevad järgmisel hooajal. Silmaga nähtavad tunnused ilmuvad tüüpiliselt järgmisel kevadel laikudena õisikandvatel vartel. Laigud muutuvad mustaks, pruuniks või halliks, sisaldades musti vistrikusarnaseid viljakehi. Laigud laienevad piki sooni ühel varre küljel. Nakatunud varred rabenevad, sageli murduvad laigu kohalt. Varrepõletik põhjustab kuivamist, pungade hukkumist. Lehtedel algab haigus servast ja kandub sissepoole. Nakatunud lehel areneb V-kujuline pruun kollase servaga laik, leht variseb.
Haigustekitaja talvitub nakatunud vartes, kus järgmise aasta kevadel areneb seene kotteose staadium. Kotteosed nakatuvad terveid taimi. Suve jooksul arenevad seene lülieosed pükniidides. Haiguse levikut soodustab mulla ajutine tugev kuivamine, mille tagajärjel vaarikataimede koorde tekivad lõhekesed. Nende kaudu tungib seen kergesti taimede kudedesse. Seen tungib vaarikatesse ka kohast kus teda on kahjustanud vaarika-pahksääsk. Haigus on eestis laialt levinud ning saavutab oma kulminatsiooni juulis-augustis.
Vältimine ja tõrje: Kasvatage haigusvabu istikuid, hoiduge tihedast istandusest. Valige vaarikatele päikesepaisteline kasvukoht, kus on hea õhuliikumine ja veevarustus. Hoiduge varte mehaanilisest vigastamisest, hävitage umbrohud. Kasutage tasakaalustatud lämmastikväetisi. Vanad varred lõigake välja ja hävitage, tõrjuge kahjureid.