Kilepeenrad peavad olema korralikult tehtud, sest vilets töö jääb taimi mõjutama kogu kasvuajaks. Enne kile panemist tuleb koristada kivid ja harida muld pehmeks. Kile peab peenrale istuma nagu valatult ega tohi kusagilt loperdada.

Kui kivid jätta koristamata, siis võivad need vigastada peenra tegemise masinat, ajada peenrad kõveraks ning lisaks võib mõni kivi sattuda täpselt sellesse kohta, kuhu hiljem on vaja taim istutada. Kõvasse mulda on jällegi taimi raske istutada ja ega taime juured ennast seal ka just hästi ei tunne.

Eriti hea on, kui kilepeenraid õnnestub pärast vihmasadu teha, et võimalikult palju niiskust kile alla „püüda“ . Mida suurem on mulla veevaru, seda kauem saab taim seda kasutada ja kastmisega võib alustada natuke hiljem. Peenar peab olema keskelt pisut kõrgema kujuga. Kindlasti ei tohi peenra keskel olla lohku, kuhu hiljem koguneb vesi, mis hakkab marju rikkuma. Kile alla pannakse ka natuke väetist, et istik kohe alguses hea kasvuhoo sisse saaks. Peenra keskele, kile alla paigaldatakse tilk­kastmistoru. Kile peab peenral tihedasti pingul olema. Tüüpiliseks veaks on halvasti kaetud kileserv, mille alt esimene tugevam tuuleiil sisse puhub ja kogu peenra kile nagu hiigelpurje minema lennutab.

Peenra otsad tehakse hiljem labidaga sirgeks ja kaetakse samuti hoolikalt mullaga.

Sildid:, , , , ,

«